Taliujumine on muutunud eestlaste seas üha populaarsemaks talviseks spordialaks. On see sellepärast, et Eesti talved pole enam põhjamaiselt lumerohked või et suusatamisele on vaja vaheldust? Parima põhjamaise ujumiskogemuse saab novembrist märtsini, kui vesi on 1 kraadi juures ning veekogud on jääkaane all ja ümbrus lumest valge. Taliujumine on spordiala, kus tugevaks muutub eelkõige vaim. Iga kord, kui oled astunud läbi lume jäässe raiutud vaba vee poole, iga kord, kui oled vaikselt ja rahulikult vette astunud ning meenutanud oma kehale, et rahulik hingamine on oluline, oled võitja. Võitja iseeneses!
Ja igal uuel korral veidi kauem, veidi kaugemale – liugled jäisesse vette, mis tundub justkui kuum, lükkad enda eest jäätükke eemale ning tunned, kuidas kehasse saabub sihikindel rahu. Sa tead, et jäises vees pole inimene loodud ellu jääma, kuid sina suudad eneses piire nihutada. Sa ei tunnegi vajadust kaldale põgeneda, vaid naudid seda tunnet, kui jäisus hakkab õrnalt su nahka näpistama. Hingad rahulikult sisse ja välja, kuulad talve vaikust. Veest välja tuled vaimult ja kehalt tugevamana kui eales. Külm vesi annab kehale ootamatu energiasööstu. Järgmised paar päeva pole ükski probleem lahendamatu ega jää ükski mägi vallutamata. Oled kindlameelsem ja säravam. Üsna pea märkad, et tavapärane talvine nohu on kadunud, bussi oodates pole enam külm ning külmetushaigused ei vii sind haigevoodisse. On see äkki gripivaktsiin ja vitamiin Eesti moodi?
